2018 aasta oktoobri kuust kuni 2019 aasta maini tegime supikööki. Ruumid saime Viljandi Pauluse kirikult.  Keetsime supi valmis ja jagasime igal kolmapäeval 20 – 50 inimesele.  Kolmapäeviti on kirikus keskpäeva palvus ehk Jumala Sõna ja peale seda me jagasime suppi. Eelkõige oli see supp mõeldud kodututele ja puudustkannatavatele inimestele. Rääkisime inimestele evangeeliumi , palvetasime haigete eest. Enamus kodutuid on seotud alkoholi poolt, nõustasime neid.

Puudustkannatavaid inimesi tuli ka Viljandi maakonnast, Kolga-Jaanist, Õisust, suppi sööma. Enamus inimestel oli ikka ka elukoht, välja arvatud ühel mehel.

Üks mees, nimeks Enno  on elanud 20 aastat tänaval.  Ta on elanud Valgas, Tartus ja nüüd juba kuus aastat Viljandis. Kuna tal ei ole sissekirjutust Viljandis, siis ta ei ole ka Viljandi sotsiaaltöötajatelt ei toidu – ega elamise abi saanud. Sellised on täna meie Eesti seadused, kõik käib ikka nn elukoha järgi. Ennot on palju aidanud ja nõustanud sotsiaaltöötaja Karin Kiis. Enno elas prügimäe ääres ühes pisikeses putkas, millel polnud põrandat.  Mees magas tekkide otsas põranda peal, katus lasi läbi ja ust ega akent ei olnud ees. Tihti ärkas mees hommikul üles, lumehunnik tekkide peal talvel. Ta on vasakust jalast invaliid ja ei saa hästi kõndida. Kargu asemel on tal jalgratas, mille peale ta toetub ja liigub. Rääkisime Ennole Jeesusest, andsime süüa, riideid, voodi, madratsi, uue jalgratta. Hakkasin palvetama ja otsima Ennole elamist. Ta ei taha sotsiaalmajas teiste joodikute keskel elada. Oli vaja omaette elamist. Oleks võimalik osta ehitussoojak ja maksta selle eest 1500 eurot, aga sellist raha mul ei olnud. Ehitussoojakut oleks vaja nagunii ümber ehitada selle Enno jaoks, ( taas lisaraha)  et seal sees võiks olla ka küttekeha ehk ahi. Mul ei olnud ka ahju.

Sõitsin mööda Viljandit ja palvetasin. Vaatasin, et ühe firma territooriumil oli analoogne putka. Sõitsin sellele territooriumile ja küsisin, et mis firma oma see on ja kes on omanik? Mulle anti telefoninumber. See territoorium kuulus kahele ettevõttele, kus on omanikeks Valdur Madi  ja Uno Sööt. Hoolivad ja väga suure südamega mehed !

Olen üle 20 aasta aidanud suuri peresid ja üksikemasid ja kodutuid, kuid see on esimene kord, kus ma näen, et siiralt aidatakse joodiku taustaga meest ja ta saab täiesti uue elu! Tutvustasin ennast, ütlesin millega tegelen ja mis mul vaja ja küsisin putkat, mille mõõdud on kolm korda kolm meetrit kodutu Enno jaoks. Mehed ütlesid, et võtku ma see omale. Päev hiljem ütlesid nad et see putka võib sinna nende territooriumile jääda. Nad soovitasid vana täiesti lammutada ja samale metallraamile uus ehitada. Nemad lubasid tuua kõik uued materjalid, et see putka saaks soojustatud ja ka üles ehitataud. Nii läkski.

Kodutute abiga sai vana lammutatud ja ettevõtja Valduri abiga ehitati kuu ajaga uuesti üles. Uno tõi uued prussid ja soojustusmaterjali põranda ja jaoks ja osb siseseinte ehituseks ja küttekehaks ahju. Valdur tõi soojustuse seinte jaoks. Vedas juhtme putka juurde ja pani elektri ja valgusti. Uno ja Valdur hankisid ka pleki katuse tarbeks ja välisseinte katmiseks. Plekk saadi Toomas Pervelt. Lae soojustus saadi Marko Pukilt. Tõeline meeskonna töö ! Ma ei osanud loota, et Enno saab oma väikesesse kodusse ka elektri ! Meie ostsime kõik kruvid, niiskuskindla vineeri millest ehitati Ennole voodi ja kapid. Maja ümbrus tasandati, ehitati wc ja ka lisavarjualune jalgrattale ja küttepuudele. Kodutu Enno sai omale uue, päris oma kodu, kus sees ka voodi, klaasiga kapp, laud, toolid, ahi millega talvel maja soojaks saada ja ka pisike elektripliit, kus toitu teha. Ta ostis omale käsisae, et küttepuid lõigata. Küttepuud sai talveks lõigatud ja lõhutud.


Avastasin, et Piiblis on ka kirjakoht Enno jaoks. Laul 68:7 ütleb: Jumal paneb üksildased elama majadesse ja viib vangid jõukale elujärjele. 
Ennol oli unistus, et ta saaks omaette kodu, kus saaks vanaduspõlve pidada ja kus tal jalad ei külmetaks. Kahel korral olevat tal käed ja jalad ära külmunud magamise ajal. Enno vanemad olid joodikud. Kui Enno oli 16 – aastane, siis ta vanemad lahutasid ja peagi ema suri.  Pisut hiljem sattus Enno tänavale ja hiljem halba seltskonda ja halvas seltskonnas sai ka noarünnaku ohvriks ja korra on ta ka vanglas olnud, aga seda vana elu ta enam ei taha. Jumal viis mind Ennoga kokku supiköögis ja seal sai ta päästetud ja uue elu ja ka päris uue kodu. Au Jumalale !

Sügisel plaanime taas supiköögi ja evangeeliumi kuulutamisega alustada.  Nüüd juba koduga Ennoga, kes ei ole enam kodutu. Enno palus minu abi – tal on üks tuttav 63 – aastane mees, kes oli hiljuti kaotanud tulekahjus kodu. Tal ei ole kuskil elada. Lubas panna sügisel metsa telgi üles. Vaja on ka seda meest aidata ja kasvõi sarnane pisike majake üles ehitamisega.


Kallis sõber ! Kui Sinu südames on sarnased asjad ja sarnaste inimeste saatus, siis palun toeta meie tegemisi.

Summa suurus ei ole oluline. Olgu selleks viis või viissada eurot, vajame igat eurot, kuigi viiesaja euroga saab rohkem aidata. Oleme iga euro eest tänulik ! Ennol on vaja veel ajutist sissekirjutust Viljandisse, et tal oleks võimalik saada abi Viljandimaa sotsiaaltöötajatelt ja samuti toitu toidupangast. Enno vajab ka sooje talve jalanõusid. Võta meiega ühendust.

Raha võib kanda Mtü Hea Isa pangakontole EE271010220214386225 (kodutute töö)  

Selle aasta sügisest alustasime taas supiköögiga Viljandi Pauluse kirikus, et taas aidata puudustkannatavaid inimesi ja leida neile lahendusi.

Ette tänades, Ants Opermann