2018. aasta juuni kuus sõitsime  maasturiga – suusaboks katusel –  Ukraina poole. Tahtsime näha, kui kerge on autoga ületada Ukraina piiri. Meie eesmärk oli viia humanitaarabi Odessa ühele koolile, kus õpib tuhat last, kus umbes kolmandik on orvud. Ja samuti külastada teisi Ukraina linnu ja tutvuda sealse olukorraga.

Kuidas lapsed Ukrainas orvuks jäävad ? Esiteks, Ukrainas on sõda ja sõjas kaotavad paljud lapsed oma esivanemad. Teiseks.  Ukrainas on käimas uuendus ja on nn uus ajastus. Inimestel tuleb kogu elu ümber korraldada.  Näiteks õppida arvutit. Suur osa on jäänud elu hammasrataste vahele. Kõik on tohutult kallinenud, kuid inimeste sissetulekud on jäänud samaks, need on ikka väga väikesed.  Kuna ka korterite kommunaalmaksud on suurenenud, siis pole peredel enamasti millegi eest neid tasuda. Nii on paljud pered kaotanud kodud. Lapsevanemad langenud depressiooni, see on sageli viinud alkoholismi ja lahutuseni.  Sealt edasi on lapsed sattunud tänavale ja jäänud ilma oma päris kodust.

Tolli-ime

Patrol ja Uman
Uman ja Patrol

Ületasime Poola ja Ukraina piiri esimest korda. Ma ei teadnud, kui palju asju üle piiri tohib viia. Kohapeal selgus, et isiklikke asju võib olla 50 kg ja toitu 2 kg. Meil oli soomlasest reisikaaslasega kahepeale oli meil kaasas 500 kg asju, millest umbes 100 kg toitu.

Tollimees küsis, et kas meil on 50 kg või rohkem? Vastasin, et rohkem.
Ta kutsus tollipealiku, meil tuli sõita eraldi garaaži ja asjad autost välja tõsta. Nad hakkasid autos olevaid asju läbi vaatama: evangeeliume, laste jalanõusid, pamperseid, hambaharju ja -pastat, toitu, vitamiine. Tolliametnik ütles, et nii palju asju ei tohi üle piiri viia. Ta kõndis mitmeid kordi ümber auto ja aina raputas pead – ei tohi, ei ole võimalik, nii ei saa.

Minu sees aga oli tohutu Jumala rahu.
Kui nad umbes pool tundi olid kogu kraami vaadelnud, ütlesid nad järsku, et pangu me kõik asjad autosse tagasi ja sõitku siit minema. Mitte midagi ära ei võetud. See oli tohutu Jumala arm, soosing ja ime. Me ei maksnud tolliametnikele mitte midagi.

Ukraina piirilt sõitsime 560 km edasi Kiievisse, kus meid ootasid taas suured Jumala imed. Teel Kiievisse pidasime auto mitmeid kordi kinni, rääkisime paljudele inimestele evangeeliumi ja palvetasime nende eest, andsime neile toitu.

Kiievist sõitsime Dnepropetrovskisse, Odesasse, Bershadi  ja Umanisse.

Jumala silmaterad

Alina ja reisikaaslane Urmo
Alina ja reisikaaslane Urmo

Bershadis elab üks vaene pere: joodikust ema, 13 aastane tütar Alina ja tema vanaema. Alinal on olnud mitmeid kaasasündinud terviserikkeid. Kõõrdsilm, raskendatud kõndimine ja rääkimine. Oleme tüdruku jaoks varem 1800 eurot kogunud ja aidanud operatsiooni teha. Nüüd on tema tervis pisut parem ja ta on kõige parem õpilane klassis. Kodus aga valitseb erakordne vaesus. Viisime sellele perele toitu, riideid ja pisut raha.

Umanis linnas elab üks sõjapõgenike pere. Neil on neli last. Nad on kaotanud kodu ja kogu oma vara, samuti dokumendid. Kuna me teeme koostööd paljude linnavalitsuse ametnikega ja me oleme võitnud nende usalduse, siis saime kohaliku linnavalitsuse töötajate abiga  perele uue, ühetoalise korteri. Aitame ka nende dokumente taastada.

Kohtusime veel paljude kohalike organisatsioonidega ja sealsete inimestega. Elu väljaspool suurlinnu on hoopis midagi muud – sinna jõudes tundub nagu läheksid ajas umbes 30 aastat tagasi.