Augustikuus korraldasime talgud Tartu Roosi ja Jänese nurgal oleval vanal juudi kalmistul.
Aitäh nii kõigile neile, kes tööle käe külge panid ja/kui ka teistele, kes aitasid meil killustikku osta.

Tartus on kaks juudi surnuaeda. See, kus meie töid teostasime, on pärit aastast 1860,  ja enam sinna ei maeta. Tuntud on see majesteetlike hauakivide ja kahe hauakambri poolest.
Aastate jooksul oli siia kogunenud palju vanu lehti ja kõdu. Koristasime selle ära, niitsime ja trimmerdasime muru ja hauaplatse, puhastasime hauakivid samblast, eemaldasime haudadelt umbrohu ja  asendasime killustikuga.
Korrastustöödega jätkame edaspidigi.

Miks toovad juudid kalmistule pigem kive kui lilli?

Kividel on juudi ajaloos eriline tähendus. Ka Jumala altar ei olnud algselt midagi muud kui üksteise peale laotud kivid. Kivil pidi Aabraham Iisaki ohvriks tooma.
Kivid, erinevalt eestlaste arusaamast, ei ole juudi pärimuses midagi rasket ega kalki.
Kui lill on hea sõnum elust, mis õitseb ja seejärel närtsib, siis kivi on sümbol mälestusest, mis jääb. Kivid ei sure.
Inimese surma puhul ütlevad juudid: olgu tema mälestus õnnistatud! Hauakivile kirjutatakse heebrea tähed lausest “Olgu tema hing seotud igavese elu köidikuisse”, köidik tähendab heebrea keeles ka kivikest.
Traditsioon on pärit vanast ajast, kui karjased oma karja üle arvet pidasid. Siis ei piisanud vaid numbri meelde jätmisest, sest mõni päev oli valvata 10 lammast, siis 30, jne.
Et pidada meeles, kui palju mingil päeval lambaid oli, võttis karjus lingu sisse vastava arvu kive, iga lamba kohta ühe.
Ka täna kasutavad juudid kive selleks, et tuletada Jumalale meelde, et Ta ka seda lahkunud lammast (keda kivi sümboliseerib) oma hoole all hoiaks.